Tehiskohtunik
Tehisaru vastuses leiduv info tuleb enne kasutamist üle kontrollida.
Iseteeninduskassa ja 10-eurone lisanõue
Kui toidupoes jäi iseteeninduskassas toote eest maksmata, kas siis pärast on poel õigus lisaks toote väärtusele nõuda ka 10 € kahju asja menetlemise, uurimise, kahjukäsitlemise või sissenõudmiskulude eest ja mille alusel?
Pood ei saa nõuda automaatselt 10 eurot selle eest, et toode jäi iseteeninduskassas skaneerimata. Kauba hind ja lisatasu on eri nõuded. Pood võib nõuda juhtumiga seotud mõistliku ja põhjendatud lisakulu hüvitamist, kui selleks on alus VÕS § 115 lg 1 või § 1043 järgi ning kulu vastab § 127 lg 4 ja § 128 lg 3 tingimustele (lahendid 7–16). Tarbija lepinguvõla sissenõudmisel lisanduvad § 113² piirangud (lahendid 15–22). Pelgalt arverida „menetlustasu 10 €“ ei näita, miks summa tuleb tasuda.
Kohtupraktika: kauba hind, kahju ja rahatrahv on eri asjad
Ma ei leidnud avaldatud kohtulahendit, mis oleks otsustanud just toidupoe 10-eurose iseteeninduskassa menetlustasu õiguspärasuse. Allpool on kõigepealt poest maksmata lahkumise lahendid ja seejärel otsused, mis näitavad, millal lisakulu on välja mõistetud ja millal mitte.
1. Hooletusest maksmata jätmine ei ole vargus
Riigikohus, 27.09.2006, 3-1-1-81-06, p-d 1–3 ja 7–11. Ostja möödus poekassast, tasumata 89 krooni eest. Politsei määras 600 krooni rahatrahvi ja maakohus jättis selle jõusse. Ostja selgitas, et oli maksmise unustanud. Kuigi maksmata kaubaga kassast möödumine ja hilisem kinnipidamine olid tuvastatud, lähtusid menetleja ja maakohus sellest, et tegu pandi toime hooletusest.
Riigikohus tühistas maakohtu otsuse ja lõpetas väärteomenetluse. Väheväärtusliku asja vargus ei muutu ettevaatamatusest karistatavaks lihtsalt seetõttu, et seda menetletakse väärteona. See lahend puudutab karistamist, mitte ostuhinda või tsiviilvastutust: varguse puudumine ei otsusta veel, kas kauba eest tuleb tasuda või kas pood kandis hüvitatavat lisakulu.
2. Iseteeninduskassa salvestis võib unustamise väite ümber lükata
Harju Maakohus, 08.12.2025, 4-25-3586/17, p-d 18–22 ja 26–29. Ostja tasus osa toidu- ja tarbekaupade eest 46,03 eurot, kuid 51,65 euro eest jäi kaup tasumata. Ta väitis, et juhtum oli ettevaatamatus. Kohus võrdles ostukviitungit, turvatöötaja ütlusi ja videosalvestisi. Otsustav polnud üksik lugemata triipkood, vaid tegevuste korduvus: muu hulgas skaneeriti kahest samast tootest üks ning kaalutud kaubale lisati pärast kaalumist veel kaupa.
Kohus luges teo tahtlikuks varguse katseks, sest turvatöötaja peatas ostja, enne kui too sai kauba üle piisava kontrolli. Jõusse jäi 240 euro suurune politsei rahatrahv, mis tuli tasuda riigile. Kohus ei mõistnud seda raha välja poe kasuks ega käsitlenud seda poe menetlustasuna.
3. Rikkumata tagastatud kaupa ei arvestatud poe kahju sisse
Harju Maakohus, 05.10.2022, 1-22-4183/21, resolutsiooni p-d 5–6 ja 03.06.2022 episood. Ühes süstemaatilise varguse episoodis oli võetud kaupa 32,46 euro eest. Turvakontrollis saadi üks 5,49 eurot maksnud pudel kätte ja tagastati kauplusele rikkumata. Ülejäänud kaubaga lahkuti. Kaupluse kasuks mõisteti välja 26,97 eurot, mitte kogu algselt võetud kauba hind. Teise kannatanu kasuks mõisteti välja 68,91 eurot.
Riigieelarvesse mõisteti eraldi välja 1312,20 eurot kriminaalmenetluse kulusid, mis koosnesid sundrahast ja määratud kaitsja tasudest. Lahend näitab kahte olulist vahet: rikkumata tagasi saadud toote puhul ei saa lähtuda automaatselt selle täishinnast kui kaotusest ning riiklikud menetluskulud ei ole kaupluse enda nõue.
4. Kui kauba eest tasuti osaliselt, mõisteti välja hinnavahe
Harju Maakohus, 19.03.2019, 1-19-1547/5, resolutsiooni p-d 3–5 ning jaotised „Süüdistus“ ja „Kokkuleppe sisu“. Iseteeninduskassas valiti korduvalt tegeliku kauba asemel odavam kaalutoode ning tasuti selle järgi. Süüdistuses oli hinnavahe ostukordade kaupa lahti kirjutatud. Asitõenditena jäid toimikusse turvakaamerate salvestised. Süüdistatav tunnistas kohtus süüd ja kinnitas, et nõustub kokkuleppega.
Kohus mõistis poele välja 86,64 eurot, mis vastas hinnavahele. 900 eurot menetluskulusid mõisteti eraldi välja riigieelarvesse. Kokkuleppemenetluse otsus ei tähenda, et poes ei võiks kunagi tekkida hüvitatavat lisakulu. See näitab, et hinnavahe, poe võimalikud lisakulud ja riiklikud menetluskulud tuleb üksteisest lahus hoida.
5. Kui poe kahju oli juba hüvitatud, ei mõistetud seda uuesti välja
Pärnu Maakohus, 13.02.2023, 1-23-852/8, resolutsiooni p-d 2–4 ja jaotis „Kohtu seisukoht“. Mitmel ostukorral tasuti iseteeninduskassas vaid osa joogipakendis olnud pudelite või purkide eest ja lahkuti kogu pakendiga. Toimikus olid kaupluse turvakaamera salvestised ning kohus kinnitas süüdistatava ja prokuröri kokkuleppe. Kaupluse varaliseks kahjuks märgiti kokku 67 eurot.
See summa oli kohtueelses menetluses juba poele makstud, mistõttu kohus ei mõistnud seda uuesti välja. Riigile tuli tasuda 1497,90 eurot menetluskulusid. Kui toote hind või väärtus on juba tasutud, jääb võimalik varem tekkinud lisakulu eraldi küsimuseks: maksmine ei muuda seda automaatselt põhjendatuks ega välista seda iseenesest.
6. Kannatanu nimetatud summa ei tõenda veel kahju suurust
Riigikohus, 13.06.2012, 3-1-1-69-12, p-d 10–15. Asi puudutas hoonelt ära viidud ehitusmaterjali. Maakohus mõistis kannatanule 198,45 eurot, nimetades summat mõistlikuks. Kannatanu ei mäletanud kohtus materjali maksumust ning varasemates ütlustes oli hinna kohta vaid osaline info. Alamastme kohtud ei põhjendanud, millest kogu summa tegelikult tuletati.
Riigikohus tühistas mõlema astme otsused ja saatis asja uueks arutamiseks. Ta eristas varastatu väärtust süüteo kvalifitseerimisel ja kaotsiläinud asja eest makstavat tsiviilhüvitist, mille lähtekohaks on VÕS § 132 lg 1 järgi samaväärse asja mõistlik taassoetamiskulu. Poe puhul tähendab see, et hinnasilt võib aidata põhjendada kauba hinda, aga see ei tõenda eraldi 10 euro suurust uurimis- ega käsitluskulu.
Kohtupraktika: millal uurimis- või käsitluskulu hüvitatakse?
7. Kahju liiki kirjeldav säte ei anna iseseisvat nõudeõigust
Riigikohus, 10.04.2019, 2-17-13363/52, p-d 22–25; Tartu Ringkonnakohus, 27.08.2019, 2-17-13363/67, p-d 11–14. Kindlustusandja nõudis kahju tekitanud isikult muu hulgas 112 eurot kahju kindlakstegemise eest. Kulu ei kandnud kindlustusvõtja, vaid kindlustusandja, kes pidi kindlustuslepingu täitmiseks ise hüvitatava kahju välja selgitama.
Riigikohus selgitas, et § 128 lg 3 näitab, mis võib olla otsene varaline kahju, kuid ei anna üksi õigust seda teiselt isikult nõuda. Riigikohus saatis asja ringkonnakohtule tagasi; uuel läbivaatamisel jäeti 112 euro nõue rahuldamata. Poe nõude puhul tuleb samamoodi kõigepealt näidata vastutuse alust ja alles seejärel selgitada, mis kulu selle juhtumi tõttu tekkis.
8. Tegelik lisakulu hüvitati, tavapärast töötasu mitte
Riigikohus, 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p-d 20–23. Veoki haagis sai kauba mahalaadimisel kahjustada. Riigikohus jättis jõusse 116,28 euro väljamõistmise haagise äraveoks kulunud kütuse eest. Äravedu ei olnud vaidluse all ja kulu toetas juhatuse liikme allkirjastatud arvestus; vastaspool ei esitanud arvestust, mis näidanuks summa ülemäärasust.
Seevastu tühistas Riigikohus autojuhi tööseisaku aja eest välja mõistetud 273,25 eurot. Töötasu oleks tulnud maksta ka ilma haagise kahjustamiseta. Sama võrdlus on asjakohane poe puhul: kas pood maksis konkreetse juhtumi tõttu midagi juurde või oleks ta sama palga või valve kuutasu niikuinii maksnud?
9. Töötajate tunnitasu ja ajakulu näitamisest üksi ei piisa
Tallinna Ringkonnakohus, 14.09.2021, 2-18-10837/46, p-d 13.1–13.4. Puudustega värvitud plekkide eemaldamiseks ja uute paigaldamiseks kasutati oma töötajaid. Tellija nõudis tööjõukuluna 5631 eurot, esitades andmed töötajate tunnitasu ja kulunud aja kohta. Tema väitel saanuks töötajad muidu töötada teistel objektidel.
Kohus jättis 5631 eurot ja sellelt nõutud viivise välja mõistmata. Tavalist palka tulnuks maksta ka ilma rikkumiseta. Samuti ei näidanud tellija, et ta jäi seetõttu ilma konkreetsest teisest tööst või tellimusest. Poe töötaja ajakulu arvestus võib seega näidata, et ta vaatas salvestist või koostas akti, kuid sellest üksi ei järeldu, et poel tekkis selle võrra rahaline kahju.
10. Tööajatabel näitab tehtud tööd, mitte tingimata lisatasu
Tallinna Ringkonnakohus, 23.05.2025, 2-20-10611/118, p-d 15.1–15.2.2. Tööandja väitis, et teised töötajad pidid parandama raamatupidamises tegemata või valesti tehtud tööd. Ta esitas tööajatabelid ning enda koostatud akti, milles oli märgitud, et dokument on lisatasu maksmise alus. Töötaja vaidles vastu, et kolleegid täitsid oma tavalisi tööülesandeid.
Ringkonnakohus jättis vaidlustatud 3309,69 euro suuruse kahjunõude rahuldamata. Tabelid võisid näidata tegevust ja sellele kulunud aega, kuid ei näidanud, et tööandja maksis lisatasu või et tal tekkis selle maksmise kohustus. Kui pood küsib 10 eurot just oma töötaja töö eest, on tähtis sama vahe: töö tegemise tõend ei ole veel lisakulu tõend.
11. Konkreetsest pettusest tingitud uurimiskulu mõisteti välja
Tartu Ringkonnakohus, 31.01.2019, 1-17-6611/62, p 39. Kindlustuskelmuse toimepanemiseks esitati valeandmeid, mis ajendasid kindlustusandjat väidetavat juhtumit uurima. Nõue koosnes 360,05 eurost kahjukäsitluse eest, 37 eurost sõiduki hindamise eest ja 403,22 eurost välise uurimise eest. Kohtul olid kahjuõiend, hindamisakt ja istungil antud ütlused uurimiskulu arve esitamise ja tasumise kohta.
Kohus mõistis kindlustusandja kasuks solidaarselt välja 800,27 eurot. Kõigi arvete koopiaid ei olnud, kuid tõendid kogumis kinnitasid kulusid ja nende seost konkreetse pettusega. Erinevalt lahendist 7 oli siin valeandmete esitamine suunatud kindlustusandja enda vastu. Poe jaoks on asjakohane põhimõte, et vajalik ja juhtumiga seostatav uurimiskulu võib olla hüvitatav; igas juhtumis ühesuguse tasu nõudmist see otsus ei kinnita.
12. Teenusepakkuja hinnakiri ei seo automaatselt kahju tekitajat
Tallinna Ringkonnakohus, 07.05.2012, 2-09-58757/24, põhjenduste lk 7–8. Kindlustusandja nõudis liiklusõnnetuse põhjustajalt toonase liikluskindlustuse seaduse alusel muu hulgas kahjukäsitluskulu. Ta viitas välise käsitlejaga sõlmitud lepingule ja esitas üksikasjaliku kulutabeli. Kohus leidis siiski, et hinnakiri ei ole kostjale siduv ning tabel ei selgitanud mitme toimingu vajalikkust ega seost selle juhtumiga.
Käsitluskuludest loeti põhjendatuks 96,57 eurot. Kohus kärpis muu hulgas teate vastuvõtmiseks ja toimiku avamiseks arvestatud aega ning jättis kõrvale põhjendamata üldkulud ja õigusnõustamise. Poe puhul tähendab see, et isegi välise turva- või käsitlusfirma arve on üks tõend, mitte iseenesest alus kogu sellel märgitud summa ostjale ülekandmiseks.
13. Mõistlik kindlakstegemise kulu võib ületada põhikahju
Tartu Ringkonnakohus, 23.11.2018, 2-17-2785/37, p-d 13–13.3; Tartu Maakohtu otsus, p 5. Töötaja tegi õppesõiduautoga loata erasõite. Tuvastatud sõitude eest mõisteti välja 23,06 eurot. Nende väljaselgitamiseks võrreldi GPS-andmeid, sõidupäevikut ja tööpäevikut ning telliti õigusabi. Teenuse maksumus oli 183,33 eurot.
Ringkonnakohus jättis jõusse mõlemad summad, kokku 206,39 eurot. Täpne nõude alus ja kahju suurus ei olnud enne analüüsi selged. Seega ei ole 10 eurot automaatselt ülemäärane ainult seetõttu, et kaup maksis vähem. Samas ei tõenda keeruka GPS-andmete analüüsi põhjendatus, et sama kulu oleks vajalik ühe ostutšeki ja ühe toote kontrollimiseks.
14. Rikkumise väljaselgitamine võib ise olla hüvitatav kulu
Tartu Ringkonnakohus, 30.03.2015, 2-12-24327/48, p-d 9.1–9.5. Raamatupidamisteenuse osutaja koostas vigase majandusaasta aruande ega nõustunud seda parandama, nõudes audiitori arvamust. Audiitor leidis samade algandmete põhjal aruandest vead. Tunnistaja ütlused kinnitasid nii andmete edastamist kui ka seda, et aruanne parandati audiitori arvamuse abil.
Kohus jättis jõusse 400 euro hüvitamise audiitori töö eest. Kulu oli vajalik lepingurikkumise enda tuvastamiseks, kuigi aruande vead ei olnud kaasa toonud maksuhalduri või äripartnerite sanktsioone. See aitab eristada juhtumi asjaolude vajalikku väljaselgitamist tavalisest haldustööst või juba kindlaks tehtud võla sissenõudmisest.
Kohtupraktika: millal saab tarbijalt nõuda 10 eurot sissenõudmiskulu?
15. Täpselt 10 eurot jäi välja mõistmata, kuigi kiri saadeti
Tallinna Ringkonnakohus, 16.06.2025, 2-21-118191/17, p-d 7–9. Parkimiskorraldaja sai maakohtus 30 eurot leppetrahvi, kuid nõudis lisaks 10 eurot registripäringute ja tähitud meeldetuletuskirja eest. Ta viitas päringutele, saadetud kirjale, suurele töömahule ja majandusaasta aruandes kajastunud tegevuskuludele.
Ringkonnakohus jättis 10 euro nõude rahuldamata. Ta käsitas § 113² lg 2 p 1 ülempiirina, mitte hinnakirjana. Üldine majandusaasta aruanne ei näidanud, kui palju maksid selle tarbijaga seotud toimingud. Samuti ei piisanud väitest, et teenusepakkujad esitavad koondarveid. Toimingu tegemine, selle maksumus ja seos rikkumisega on eri tõendamisküsimused.
16. Sama suur nõue rahuldati, kui kulud kirjeldati ja tarbija neile sisuliselt vastu ei vaielnud
Tallinna Ringkonnakohus, 05.04.2023, 2-22-129210/11, p-d 11–14; Pärnu Maakohus, 04.07.2023, 2-22-129210/14, p-d 3–6. Parkimiskorraldaja nõudis 30 eurole lisaks 10 eurot tähitud kirja ja kahe registripäringu eest. Ringkonnakohus leidis, et § 113² ei anna automaatset nõudeõigust, kuid kirjeldatud toimingute kulu võis olla hüvitatav üldiste kahju hüvitamise sätete järgi. Ta saatis asja tagasi; selles etapis 10 eurot veel välja ei mõistetud.
Maakohus mõistis hiljem 10 eurot välja tagaseljaotsusega. Kostja ei esitanud hagile sisulist vastust ja hageja faktiväited loeti omaksvõetuks. Tulemus ei ole vastuolus lahendiga 15: siin ei pidanud kohus lahendama samasugust sisulist vaidlust selle üle, kas väidetud kulu ja selle suurus olid tõendatud.
17. Teises parkimisasjas ei nõutud kulu tõendamist euro täpsusega
Tallinna Ringkonnakohus, 03.07.2024, 2-22-114328/36, p-d 13–15. Parkimiskorraldaja tõendas, et hankis sõiduki omaniku või kasutaja andmed ja saatis registrist saadud aadressile meeldetuletuse. Tarbija vaidlustas, et päringud ja kiri maksid kokku 10 eurot. Ringkonnakohus pidas siiski toiminguid vajalikuks ja summat põhjendatuks ning jättis jõusse 30 euro leppetrahvi ja 10 euro sissenõudmiskulu.
See kolleegium pidas võimalikuks mõista summa välja, kontrollimata iga kulu euro täpsusega. Lahend 15 nõudis seevastu tegeliku kulu suuruse tõendamist ja lükkas tagasi pelga piirmäärale tuginemise. Ka leebema käsitluse järgi olid parkimisasjas konkreetsed vajalikud toimingud tuvastatud. Otsus ei anna poele alust lisada igale kassajuhtumile 10 eurot.
18. Meeldetuletuse saatmine ja vaidluse sisu mõjutasid tulemust
Tallinna Ringkonnakohus, 18.03.2024, 2-23-112616/23, p-d 18 ja 21–28. Maakohus oli välja mõistnud 15 eurot leppetrahvi ja 5 eurot registripäringute eest, kuid jätnud kirja eest küsitud 10 eurot välja mõistmata. Ringkonnakohus hindas registripäringuid, kirja koopiat ja postiettevõtja saadetise kuvatõmmist. Ta leidis, et tarbijal oli mõistlik võimalus registriaadressile saadetud kirjaga tutvuda.
Kokku mõisteti välja 15 eurot leppetrahvi ja 15 eurot sissenõudmiskulu. Tarbija põhivastuväide oli, et ta ei saanud kirja kätte, mitte et toimingud olid ülemäärased. See erineb olukorrast, kus pood teeb kassas kohe esimese maksenõude ega näita ühtegi hilisemat meeldetuletust või muud sissenõudmistoimingut.
19. Müügivõla puhul sai müüja nõuda osa kuludest, kuid mitte tõendamata 10 eurot
Viru Maakohus, 20.09.2023, 2-23-4875/5, resolutsiooni p-d 1–4 ja põhjenduste lk 5–6. Kütusemüüja nõudis tasumata ostuhinda 249,34 eurot, viivist ja sissenõudmiskulusid. Kohus leidis materjalidest kaks konkreetset kirja: võlateatise ja hagihoiatuse. Nende eest mõistis ta küsitud 30 eurost välja 20 eurot. Väidetavate muude meeldetuletuste ja telefonikõnede eest nõutud 10 eurot jäi välja mõistmata, sest kulude kandmine ei nähtunud materjalidest.
Kohus mõistis eraldi välja ka 24,93 eurot inkassoteenuse eest, mille kohta esitati akt ja millele kostja vastu ei vaielnud. Tegemist oli tagaseljaotsusega. Poes tekkinud müügivõla jaoks on oluline vahe: kauba eest võlgu jäämine ei tõenda iseenesest, et iga müüja nimetatud sissenõudmistoiming tehti või et see tekitas lisakulu.
20. Hinnakirja märge ei tõendanud tegelikku kulu
Harju Maakohus, 28.08.2026, 2-24-16934/16, p-d 39–44. Võlausaldaja nõudis tarbijalt mitme krediidilepinguga seoses muu hulgas 35 eurot sissenõudmiskulu. Ta viitas saadetud meeldetuletustele ja hinnakirjale, mis nägi ette 5 eurot kirja eest. Kohtu täpsustava küsimuse järel ei selgitanud ta endiselt, millise lepinguga iga kulu seostus ja kuidas summa kujunes.
Kohus jättis 35 euro nõude rahuldamata. Hinnakiri ei tõendanud, et konkreetsete kirjadega kaasnes täiendav töö- või teenustasu. Sama vahe kehtib poe sisehinnakirja puhul, kui pood tugineb tegeliku kahju hüvitamisele, mitte kehtivalt kokku lepitud leppetrahvile.
21. Esimese tasulise meeldetuletuse eest küsitud 10 eurot oli ennatlik
Tarbijavaidluste komisjon, 29.10.2026, 19-1/26-09773-001, jaotis „Komisjoni põhjendus“. Tarbija ületas tasuta parkimise aega. Kaupleja nõudis kolm päeva hiljem 1 eurot parkimise ja 10 eurot meeldetuletuse eest. Tarbija maksis parkimistasu, kuid vaidlustas lisatasu. Komisjon luges parkimisteenuse lõppenuks sõiduki lahkumisega, kuigi tasu oli maksmata.
Komisjon leidis, et 10 eurot ei tulnud tasuda, sest pärast lepingu lõppu polnud möödunud § 113² lg-s 3 nõutud seitset päeva. See on komisjoni otsus parkimisteenuse, mitte poes kauba müümise kohta. See näitab siiski, miks esimese tasulise kirja 15-eurosest ülempiirist üksi ei piisa: oluline on ka see, millal kiri saadeti.
22. Inkasso kaasamine ei tee kulu automaatselt tarbija kohustuseks
Tarbijavaidluste komisjon, 01.12.2023, 20-1/23-11040-001, jaotis „Komisjoni põhjendus“. Sideteenuse tarbija vaidlustas 15,08 euro arve, sest osa teenusest ei toiminud. Kaupleja ei lahendanud pretensiooni ja andis arve inkassole. Tarbija maksis 30 eurot sissenõudmiskulu, kuid taotles selle tagastamist.
Komisjon leidis, et põhjendatud oli 5,81 eurot teenustasu ja 0,62 eurot viivist, kokku 6,43 eurot. Kaupleja pidi 30 eurot tarbijale hüvitama: inkasso kaasamise vajadust ei põhjustanud neil asjaoludel tarbija ning esimese tasulise meeldetuletuse eest küsiti ka üle seaduses lubatud piiri. Poe puhul toetab see järeldust, et nõude inkassole andmine ei asenda selgitust, miks selle kulu pidi kandma just ostja.
Mida see sinu olukorras tähendab?
- Kauba hind. Kui konkreetse toote kohta sõlmiti müügileping ja said toote kätte, võib pood nõuda tasumata ostuhinda (VÕS § 9 lg 1, § 108 lg 1, § 208 lg 1). Kui selle toote müügilepingut ei sõlmitud, kuid pood jäi kaubast ilma, võib kõne alla tulla õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine (VÕS §-d 1043, 1045 lg 1 p 5 ja 1050 lg 1). Hooletus ei ole vargus, kuid võib olla tsiviilõiguslik süü (VÕS § 104 lg-d 2–3; lahendid 1–2). Kui kaup tagastati rikkumata, pole selle täishind automaatselt poe kahju (3–6).
- Uurimine või kahjukäsitlus. Küsimus on selles, mida pood pidi just selle juhtumi tõttu tegema, miks see oli vajalik ja kuidas kujunes 10 eurot. Näiteks võib asjakohane olla konkreetse juhtumi eest küsitud välise teenuse tasu või tõendatud täiendav tööjõukulu. Tavapärane valve, tavaline palk või poe enda standardne hinnakiri ei näita üksi kahju. Arve pole ainus võimalik tõend, kuid vaidluses peab pood nõuet põhjendavad asjaolud tõendama. Kui kulu tekkimine on tuvastatud, kuid täpset summat on ebamõistlikult raske kindlaks teha, võib seda hinnata kohus (VÕS § 127 lg-d 4 ja 6 ning § 128 lg 3; TsMS § 230 lg 1 ja § 233 lg 1; lahendid 7–16).
- Lepinguvõla sissenõudmine. VÕS § 113² lg 1 järgi võib lepingu kehtivuse ajal ühe sissenõutavaks muutunud kohustuse eest nõuda ühe tasulise meeldetuletuskirja eest kuni 5 eurot, pärast vähemalt üht tasuta meeldetuletust. Kui leping on lõppenud ja nõue on kuni 500 eurot, on esimese tasulise kirja ülempiir 15 eurot, kuid kirja võib saata alles seitsme päeva möödumisel lepingu lõppemisest (lg 2 p 1 ja lg 3). Seega ei saa esimesel pöördumisel või kohapeal kohe lisatud 10 eurot õigustada üksnes viitega sellele paragrahvile. Kohtupraktikas on erinevusi nõutava tõendamise täpsuses, kuid isegi 10 eurot lubanud lahendites olid tuvastatud konkreetsed sissenõudmistoimingud (15–22). Kui pood nõuab lepinguvälise kahju hüvitamist, mitte lepingust tulenevat ostuhinda, ei anna § 113² lg 2 p 1 talle iseseisvat alust.
- Leppetrahv või riiklik trahv. Kui pood nimetab summat leppetrahviks või ette kokku lepitud hüvitiseks, tuleb näidata, milline kehtiv kokkulepe selle ette nägi. Tüüptingimus peab olema saanud lepingu osaks ega tohi tarbijat ebamõistlikult kahjustada; tarbija kahjuks ei saa kõrvale kalduda ka sissenõudmiskulude kohustuslikest piirangutest (VÕS § 37 lg-d 1 ja 3, § 42 lg 3 p 5, § 158 lg-d 1 ja 3, § 113² lg 6). Pood ise väärteotrahvi ei määra (VTMS § 9; lahendid 1–5).
Praktiliselt: küsi poelt kirjalikult kauba hinna ja 10 euro eristamist, lisatasu õiguslikku alust ning arvestust: milline toiming tehti, millal, miks oli see vajalik ja millest summa koosneb. Kui kauba hind on vaidluseta, palu võimalust tasuda see eraldi ning kinnitust, et makse arvestatakse kauba hinna katteks (VÕS § 88 lg-d 8–9). Kui poe ainus põhjendus on „meil on selline kord“, ei näita see veel, et 10 eurot tuleb tasuda.
Tehisaru vastuses leiduv info tuleb enne kasutamist üle kontrollida.