Parkimistrahvi vaidlustamine

Kohtupraktikas korduvad kolm peamist põhjust, miks eraparkla korraldaja leppetrahvinõudega kaotab:

1. Parkimisleping või leppetrahvi tingimus pole nõuetekohaselt tõendatud – näiteks on tingimused ebaselged või fotod ei näita rikkumise ajal kehtinud korda.
2. Rikkumine või konkreetse kostja vastutus pole tõendatud – parkimine oli tegelikult tasutud või registreeritud, või nõue esitati inimesele, kes autot ei parkinud.
3. Nõudega on hilinetud – nõue on aegunud või pole leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatatud.

Allpool on kümme neid põhjuseid illustreerivat kohtuasja. Tegemist on korduvate põhjenduste, mitte statistiliselt kontrollitud sagedusjärjestusega. Käsitlen eraparklate leppetrahve, mitte kohaliku omavalitsuse viivistasu ega väärteotrahve.

1. Siduv leping või trahvitingimus jääb tõendamata

Leppetrahvi nõudmiseks peab olemas olema leping ja selle osaks saanud leppetrahvikokkulepe. Parkijale peab olema antud võimalus tingimustega tutvuda; ootamatud või arusaamatud tüüptingimused ei pruugi lepingu osaks saada. VÕS § 9 lg 1, § 37 lg-d 1 ja 3 ning § 158 lg 1.

Tartu Ringkonnakohus, 31.03.2025 – 2-23-129926, p-d 8–13. Korraldaja nõudis 20 eurot leppetrahvi ja 20 eurot sissenõudmiskulu. Rikkumise ajal kehtinud parkimistingimused ei olnud esitatud fotodelt tuvastatavad. Hilisematel fotodel olid tingimused muutunud, muu hulgas sisaldasid need tasuta parkimisaega.

Kohus jättis kogu nõude rahuldamata ja mõistis korraldajalt välja 820 eurot menetluskulusid. Oluline järeldus: hilisem või loetamatu tahvlifoto ei tõenda automaatselt, millised tingimused kehtisid parkimise päeval.

Viru Maakohus, 16.02.2026 – 2-25-107509, p-d 5–8. Parkla sissepääsu juures olid parkimiskeelu märk, eraparkla tähis ja loaga parkimise erand. Korraldaja esitatud fotodelt polnud parkimistingimused loetavad ning eraldi esitatud tingimuste vastavust kohapealsetele tingimustele ei saanud kontrollida.

Kohus jättis rahuldamata 20 euro suuruse tasumata trahviosa, sissenõudmiskulude ja viivise nõuded. Selles asjas ei olnud tõendatud siduva leppetrahvikokkuleppe tekkimine. Ka asjaolu, et parkija oli esialgsest 40-eurosest trahvist poole tasunud, ei kõrvaldanud seda puudust.

Riigikohus, 21.02.2024 – 2-22-100795, p-d 12–13.4. Korraldaja nõudis 30 eurot leppetrahvi ja 10 eurot sissenõudmiskulu, sest kortermaja parkimisalal puudus sõiduki armatuurlaualt parkimiskaart. Parkijal oli aga korteriomandit kasutava isikuna seadusest tulenev õigus parkimisala kasutada.

Riigikohus jättis korraldaja määruskaebuse rahuldamata ja nõude rahuldamata jätmine jäi püsima. Parkimiskaartide süsteemi võib üldjuhul kehtestada häälteenamusega, kuid kaardi puudumine ei võta iseenesest seaduslikku parkimisõigust ega tähenda uue parkimislepingu sõlmimist. Õiguse sõltuvusse seadmine kaardist nõuab korteriomanike kokkulepet. KrtS § 30 lg 1 p 2 ja lg 3 ning § 35 lg 1.

2. Rikkumine või õige võlgnik jääb tõendamata

Korraldaja peab üldjuhul tõendama nõude aluseks olevad asjaolud. Seejuures tuleb eristada väidet „parkimiskell puudus” väitest „parkimist ei registreeritud ühelgi lubatud viisil”. TsMS § 230 lg 1.

Tallinna Ringkonnakohus, 20.12.2024 – 2-24-117333, p-d 9.2–10. Korraldaja nõudis 20 eurot leppetrahvi ja 20 eurot sissenõudmiskulu, lisaks viivist. Autos puudus parkimiskell, kuid parkimise algust võis registreerida ka automaadis. Esitatud automaadilogis olid sõidukinumbrid kinni kaetud.

Kohus jättis hagi rahuldamata ja mõistis korraldajalt välja 100 eurot menetluskulusid. Kellata auto foto ei tõendanud rikkumist, sest korraldaja ei tõendanud, et parkimine jäi ka elektrooniliselt registreerimata.

Harju Maakohus, 02.06.2025 – 2-24-143218, p-d 23–28. Parkija oli mobiilse parkimise eest tasunud, kuid kasutas sama sõiduki varasemat registreerimisnumbrit. Registriandmed kinnitasid numbrivahetust ja seda, et vana number ei kuulunud parkimise ajal ühelegi teisele sõidukile.

Kohus jättis 40-eurose leppetrahvi, 30-eurose sissenõudmiskulu ja viivisenõude rahuldamata. Parkimistasu oli tegelikult makstud ning korraldaja ei tõendanud alust trahvimiseks just sellise eksimuse korral. Lahend ei tähenda siiski, et iga numbriviga vabastaks alati vastutusest.

Harju Maakohus, 02.06.2026 – 2-25-128333, p-d 11–17. Parkimine oli hoones asuvas automaadis registreeritud. Korraldaja leidis siiski, et konkreetsel külaliskohal parkimiseks tulnuks registreerida teises valvelauas. Kohapealne väikeses kirjas juhis ei täpsustanud, millist valvelauda mõeldi.

Kohus jättis rahuldamata 40 euro leppetrahvi, 40 euro sissenõudmiskulude ja viivise nõuded. Täiendav nõue polnud parkijale piisavalt selgelt teatavaks tehtud; kahtlust tuli tõlgendada tingimuste kasutaja kahjuks. VÕS § 39 lg 1.

Tartu Maakohus, 20.05.2026 – 2-25-114842, p-d 7–9.2. Korraldaja nõudis auto omanikult 55 eurot leppetrahvi. Kõnelogi ja korraldajaga peetud kirjavahetus näitasid aga, et autot oli parkinud omaniku abikaasa. Omanik lükkas ümber eelduse, et tema oli parkimislepingu pool.

Hagi jäeti rahuldamata. Lisaks polnud tõendatud tingimustega tutvumise mõistlik võimalus: parkimise ja trahvimise vahele jäi kaks minutit. Tartu Ringkonnakohus keeldus 30.07.2026 korraldaja apellatsioonkaebust menetlemast, nõustudes mõlema põhjendusega. 2-25-114842, p-d 9–10. Pelgast väitest „mina ei juhtinud” ei pruugi piisata; selles asjas toetasid seda tõendid.

3. Nõude esitamise või sellest teatamisega hilinetakse

Siin on kaks erinevat alust:

• Aegumine: leppetrahvinõue aegub üldjuhul kolme aastaga; kohus arvestab aegumist võlgniku taotlusel. TsÜS § 143, § 146 lg 1 ja § 147 lg 1.
• Hilinenud teavitamine: korraldaja kaotab leppetrahvi nõudmise õiguse, kui ei teata sellest mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist. See võib juhtuda juba enne aegumist. VÕS § 159 lg 2.

Tallinna Ringkonnakohus, 21.02.2025 – 2-24-125117, p-d 11–13. Korraldaja nõudis 40 eurot leppetrahvi, 30 eurot sissenõudmiskulu ja viivist. Kohtu tuvastatud maksetähtaja järgi lõppes kolmeaastane aegumistähtaeg 04.06.2024, kuid maksekäsu avaldus esitati alles 03.07.2024.

Kohus jättis kogu nõude rahuldamata ja mõistis korraldajalt välja 100 eurot menetluskulusid. Koos põhinõudega olid aegunud ka viivise ja sissenõudmiskulude nõuded.

Tallinna Ringkonnakohus, 15.05.2024 – 2-22-130765, p-d 25–35. 15-eurost leppetrahvi nõuti esialgu inimeselt, kes ei olnud tegelik parkija. Õige kostja vastu suunati nõue alles pärast aegumistähtaja möödumist.

Kohus jättis leppetrahvinõude rahuldamata: vale isiku vastu menetluse alustamine ei peatanud aegumist tegeliku võlgniku suhtes. Hilisemas menetluskulude vaidluses jäi korraldajalt väljamõistetavaks 3569,85 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2025 määrus, p-d 1–2 ja 10–15.

Tartu Ringkonnakohus, 07.03.2022 – 2-19-135957, p-d 14–16. Korraldaja nõudis kahe parkimise eest kokku 80 eurot leppetrahvi ja 30 eurot sissenõudmiskulu. Fotodelt ei nähtunud trahviteatiste jätmine kojamehe vahele ning muid tõendeid viivitamatu teavitamise kohta polnud.

Kohus jättis 110-eurose nõude rahuldamata, sest mõistliku aja jooksul teatamine jäi tõendamata. Korraldajalt mõisteti välja 1035 eurot menetluskulusid ilma käibemaksuta. Auto ja rikkumise pildistamine ei tõenda iseenesest trahvinõudest teatamist.

Oluline piirang: „ma ei saanud trahviteadet” ei taga võitu

Riigikohus leidis 05.06.2019, et teate jätmine kojamehe vahele võib olla mõistlik teatamisviis. Selles 330-euroses, 11 leppetrahvi puudutanud vaidluses tühistati korraldaja kahjuks tehtud otsus ja asi saadeti uueks läbivaatamiseks. 2-17-117146, p-d 12–14.

Uuel läbivaatamisel jäi 330 euro väljamõistmine jõusse, sest fotod koos nõudedokumentidega tõendasid teadete jätmist sõidukile. Seega on määrav teatamise tõendamine, mitte üksnes parkija kinnitus, et ta paberit ei näinud. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2019 otsus, p-d 14.5–14.7.

Praktiline kokkuvõte: kontrolli eelkõige rikkumise ajal kehtinud tingimusi, makse või registreerimise tõendeid, tegelikku parkijat ning nõudest teatamise ja kohtusse pöördumise kuupäevi.