Ei teadnud keeldu

Jah. Leidsin 11 muud asjakohast kohtuasja, kus kaitse tugines väitele, et inimene ei teadnud oma tegevuse keelatusest. Tulemused on erinevad: mõnes asjas mõisteti inimene õigeks, teistes jäi karistus jõusse ning kolmandates lõpetati menetlus karistuseta, kuigi vastutust välistavat eksimust ei tuvastatud.

Põhijäreldused

• Pelgast väitest „ma ei teadnud” ei piisa. Keelueksimus välistab süü ainult siis, kui eksimus oli inimesele vältimatu. Kui ta oleks pidanud teo lubatavust kontrollima, võib eksimus üksnes karistust kergendada. KarS § 39 lg-d 1–2 ja § 60.
• Ametiisikule ja erialal tegutsejale esitatakse üldjuhul rangemad nõuded. Oma valdkonna reeglid tuleb selgeks teha. Ka juristiga konsulteerimine ei aita automaatselt: tähtis on, mida küsiti, milline vastus saadi ja kas nõustamine oli sisuline.
• Tahtluse puudumine ja keelueksimus pole sama asi. Mõnikord jääb tõendamata teadmine, mida konkreetne kuriteokoosseis nõuab. Sellisel juhul võib inimene pääseda vastutusest juba tahtluse puudumise tõttu, mitte vältimatu keelueksimuse tõttu. KarS § 17 lg-d 1 ja 3.
• Menetluse lõpetamine pole õigeksmõistmine. Välditav eksimus võib koos väikese süü ja muude asjaoludega põhjendada menetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel.

Esmalt täpsustus kirjeldatud endise ministri asja kohta

Kirjeldusele vastab Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2026 otsus 1-25-3370. Süüdistus puudutas abikaasa poja ettevõttelt üüritud eluruumi kulude hüvitamist: 7453 eurot Riigikogu liikmena ja 5626 eurot ministrina. Maakohus mõistis süüdistatavale ühe aasta ja nelja kuu pikkuse tingimisi vangistuse, kuid ringkonnakohus mõistis ta täielikult õigeks. Ministrina saadud hüvitise puhul ei olnud kohtu hinnangul täidetud kelmuse objektiivne koosseis: toonane hüvitamiskord ei välistanud üheselt seotud isikult üürimise kulude hüvitamist. Olulised punktid: 13.1–13.3.

Riigikogu liikmena tegutsemise puhul oli keskne hoopis küsimus, kas süüdistatav teadis kindlalt, et tema kinnitus seotud isiku puudumise kohta oli vale. Ringkonnakohus leidis, et seda ei tõendatud väljaspool mõistlikku kahtlust. Kohus eristas sõnaselgelt tahtluse hindamist keelueksimusest: siin ei olnud määrav, kas inimene pidanuks seadust paremini tundma, vaid tema tegelik teadmine. Olulised punktid: 15.1–15.3, 21–24. Seega ei olnud õigeksmõistmise põhjuseks lihtsalt vältimatu keelueksimus. Otsus jõustus pärast kassatsiooni menetlusse võtmata jätmist. ERR-i teade otsuse jõustumisest, 25.08.2026.

I. Juhtumid, kus keelueksimus viis õigeksmõistmiseni

1. Retseptiravimi üle piiri toomine — õigeks

Riigikohus, 27.09.2022, 1-21-7336, p-d 13–24.

Inimene tõi Venemaalt Eestisse isiklikuks tarvitamiseks ühe pakendi ehk 40 fenasepaamitabletti, mille ta oli saanud arsti retseptiga. Toonaste reeglite järgi võis ta eriloata kaasa tuua 30 tabletti, mistõttu kümne tableti sissevedu oli ebaseaduslik. Ta selgitas, et ei tulnud selle peale, et ühe seaduslikult ostetud ravimipakendi kaasavõtmiseks võib vaja olla eraldi luba. Maakohus ja ringkonnakohus tunnistasid ta süüdi.

Riigikohus pidas eksimust vältimatuks ja mõistis inimese õigeks. Määrav oli asjaolude kogum: väike kogus, tavaretsept, isiklik ravivajadus, vähene oht rahvatervisele ja varasema ravimite sisseveo kogemuse puudumine. Kohtu hinnangul polnud ka mõistlikul kõrvalseisjal sellises olukorras lihtne piirangu olemasolule tulla. 30 tabletti tagastati, kümme konfiskeeriti. See on selge näide sellest, et igapäevases, vähese riskiga olukorras võib õigusliku piirangu mitteteadmine vastutuse välistada.

2. Piirivalvurite operatsioon ilma matkimisloata — õigeks

Riigikohus, 30.05.2016, 3-1-1-33-16, p-d 20–23.

Kolm piirivalveametnikku korraldasid operatsiooni, mille eesmärk oli tabada ebaseaduslikult piiri ületavad välismaalased ja nende edasitoimetaja. Operatsiooni käigus vahendati välismaalastele teavet piiriületuskoha ja neid ootava transpordi kohta. Ametnikud ei teadnud, et niisugune tegevus nõudis kuriteo matkimise luba. Neid süüdistati muu hulgas ebaseaduslikus jälitustegevuses ning madalamad kohtud mõistsid nad süüdi.

Riigikohus mõistis kõik kolm õigeks; ebaseadusliku jälitustegevuse puhul välistas süü vältimatu keelueksimus. Olukord oli õiguspraktikas uudne ning ka prokuratuur ja madalamad kohtud olid tegevust ekslikult tõlgendanud. Kui õigusharidusega menetlejad eksisid tagantjärele analüüsides, ei saanud sama väärarusaama ette heita õigushariduseta ametnikele, kes pidid kiiresti otsustama. Tähtis oli ka see, et sündmused olid ametnike kontrolli all. See näitab, et isegi ametniku eksimus võib erandlikult olla vältimatu.

II. Juhtumid, kus argument ei välistanud süüdimõistmist või karistamist

3. Dekaan sõlmis lepingu sihtasutusega, mille nõukogusse ta kuulus — 400 eurot trahvi

Riigikohus, 21.06.2024, 4-23-3193, p-d 15–23.

Ülikooli dekaan sõlmis ülikooli nimel koostöölepingu sihtasutusega, mille nõukogu liige ta ise oli. Ta arvas, et toimingupiirang puudutab ainult rahalisi tehinguid; koostööleping ülikoolile rahalisi kohustusi ei tekitanud. Lisaks oli ta lepingu kohta juristidega konsulteerinud. Maakohus pidas eksimust vältimatuks ja lõpetas väärteomenetluse.

Riigikohus nõustus, et dekaan tõesti ei mõistnud teo keelatust, kuid eksimus oli välditav. Avalikke ülesandeid täites pidanuks ta asjakohased reeglid selgeks tegema. Juristilt lepingu kavandile üldise hinnangu küsimine ei olnud sama mis konkreetne küsimus, kas tema ise tohib huvide konflikti tõttu lepingut allkirjastada. Riigikohus jõustas 400-eurose rahatrahvi. See on ministri juhtumiga eriti kasulik võrdlus: usutav mitteteadmine ei tähenda veel vastutuse puudumist.

4. Linnapea määras koondamishüvitised ilma vastava pädevuseta — süüdimõistmine jäi jõusse

Riigikohus, 11.12.2013, 3-1-1-92-13, p-d 15–17.2.

Linnapea koondas kuus ametnikku ning määras neile kokku 52 030,15 eurot koondamishüvitisi, kuigi koondamiseks vajalikud struktuurimuudatused kuulusid volikogu pädevusse. Kaitse tugines muu hulgas telefonivestlusele linnasekretäriga: linnapea olevat saanud aru, et võib inimesed ise vabastada ja hüvitised määrata.

Riigikohus leidis, et võimalik eksimus polnud vältimatu. Linnasekretär oli selgitanud, et koondamine nõuab volikogu otsust, samas kui poolte kokkuleppel lahkumine on teine olukord. Nõustaja jutu üksikust osast soovitud järelduse tegemine ei vabasta vastutusest. Omastamises jäi jõusse ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus, tingimisi kolmeaastase katseajaga. Teises, preemiate maksmise episoodis mõisteti linnapea õigeks, kuid see ei tulenenud keelueksimusest.

5. Ametijuht nõustus hankes väiksema töömahuga — neli kuud tingimisi vangistust

Riigikohus, 10.10.2014, 3-1-1-46-14, p-d 17–18 ja resolutsioon.

Riigiasutuse juht kiitis heaks kokkuleppe, millega ehitaja võis teetööde ajal rajada hankes nõutud neljarajalise ajutise liikluslahenduse asemel kaherajalise lahenduse. Tasu jäi suurema töömahu järgi: kohtute tuvastatud ülebetaling oli 33 668 eurot. Kaitse väitis, et juht polnud jurist ning tugines asutuse õigusalaste teadmistega ametnike seisukohtadele.

Riigikohus ei pidanud seda konkreetset eksimust vältimatuks. Ekspertide seisukohad puudutasid eeskätt tööde tähtaegade muutmist, mitte väiksema töömahu lubamist sama hinna eest. Kohus möönis, et tähtaegade küsimuses võinuks eksimus olla vältimatu, kuid süüdistus puudutas teistsugust kokkulepet. Lõpptulemuseks jäi neljakuuline vangistus, tingimisi kolmeaastase katseajaga. Õppetund: nõustamisele saab tugineda ainult selles küsimuses, mida nõustamine tegelikult hõlmas.

6. Tegevusloata krediidiandmine — juhile 2500 ja ettevõttele 300 000 eurot

Riigikohus, 28.11.2022, 1-21-697, p-d 60–66 ja 81–84.

Ettevõte sõlmis ligikaudu kolme aasta jooksul vähemalt 900 tarbijakrediidilepingut, kuid tal puudus vajalik tegevusluba. Kaitse väitis, et lepingud kuulusid seaduses sätestatud erandi alla ning seetõttu polnud luba vaja. Ettevõte oli siiski tegevusluba korduvalt taotlenud ja suhelnud järelevalveasutusega.

Riigikohus leidis, et need asjaolud kinnitasid teadmist loa vajalikkusest. Isegi siira vastupidise arusaama korral poleks eksimus olnud vältimatu: krediidiandmine on erireeglitega majandustegevus, mille alustamisel tuleb nõuded selgeks teha. Jõusse jäid juhatuse liikme 2500-eurone ja ettevõtte 300 000-eurone rahaline karistus. Konfiskeerimise küsimused saadeti eraldi uueks arutamiseks. See näitab, et oma ärimudeli sobiv õiguslik tõlgendus ei kaitse, kui tegelikud asjaolud viitavad nõude tundmisele.

7. Erakond võttis laenu ettevõtetelt, kellelt laenamine polnud lubatud — süüdi

Riigikohus, 24.09.2009, 3-1-1-67-09, p-d 4 ja 10.

Erakond sai ettevõtetelt laenulepingute alusel kokku 4 798 000 krooni. Toonane seadus lubas erakonnal laenu võtta krediidiasutuselt, kuid laenuandjad krediidiasutused ei olnud. Juhatuse liikmed teadsid regulatsiooni, ent arvasid, et kuna seadus ei sõnasta otsest keeldu kõigilt muudelt ettevõtetelt laenata, on see lubatud.

Riigikohus leidis, et lubatud laenuandjate piiritlemine tähendas ühtlasi teiste laenuandjate välistamist. Kahtluse korral saanuks küsida nõu juristilt või pädevalt komisjonilt, kuid seda ei tehtud. Keelueksimuse argument ei välistanud vastutust ega andnud selles asjas alust karistuse kergendamiseks. Jõusse jäi 300 000-kroonine rahaline karistus: kohe tuli tasuda 40 000 krooni, ülejäänud osa jäi tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

8. Aegunud juhiloaga sõitmine — 6000-kroonine trahv jäi jõusse

Riigikohus, 13.05.2010, 3-1-1-18-10, p-d 7–8.

Juht teadis, et tema juhiluba oli aegunud, kuid arvas, et sellest hoolimata oli juhtimisõigus säilinud. Ta tugines muu hulgas varasema kohtulahendi enda tõlgendusele. Politsei karistas teda juhtimisõiguseta sõitmise eest 6000-kroonise rahatrahviga.

Riigikohus käsitas seda keelueksimusena: juht teadis faktilisi asjaolusid, kuid hindas nende õiguslikku tähendust valesti. Eksimus oli välditav, sest ta oli juba juhtimiselt kõrvaldatud ning juhtimisõiguse taastamise küsimuses käis vaidlus. Varasemast lahendist ei saanud järeldada, et sõitmine oleks õiguspärane. Trahv jäi jõusse. Võrdluses ministri asjaga on oluline, et siin ei jäänud puudu faktiliste asjaolude teadmisest, vaid eksiti nende õiguslikes tagajärgedes.

III. Argument ei välistanud vastutust, kuid karistust lõpuks ei kohaldatud

9. Väikese pakendikoguse käitlemise nõuete mittetundmine — menetlus lõpetati

Riigikohus, 20.04.2011, 3-1-1-29-11, p-d 13–15.

Ettevõtte juht ei teadnud, et tema korraldatud pakendikäitlus ei täitnud seaduse nõudeid. Ta viis pakendid kokkuleppel büroohoone omanikuga viimase kasutatavasse kogumiskonteinerisse ning arvas, et sellest piisab. Rikkumine puudutas kokku ligikaudu 75 kg papp-pakendeid. Ettevõttele määrati 1200-kroonine trahv, kuid pärast kontrolli korraldas ta nõuete täitmise nõuetekohaselt.

Riigikohus leidis, et eksimus oli välditav: pidevalt pakendeid käitlev ettevõtja pidanuks regulatsiooni tundma. Siiski vähendas mitteteadmine süü suurust. Arvestades väikest kogust, tegelikku pakendite kogumist ja rikkumise kiiret kõrvaldamist, lõpetati menetlus otstarbekuse kaalutlusel ning trahvi ei kohaldatud. See ei tähendanud, et tegu oleks olnud õiguspärane või süü puudunud.

10. Välismaalane arvas, et uus elamisloataotlus lubab senist tööd jätkata — menetlus lõpetati

Riigikohus, 01.11.2013, 3-1-1-91-13, p-d 11–16.

Välismaalase töötamiseks antud elamisluba lõppes. Ta oli esitanud uue taotluse elama asumiseks abikaasa juurde ning uskus, et võib taotluse menetlemise ajal senist tööd jätkata. Politsei määras talle seadusliku aluseta töötamise eest 200-eurose trahvi, käsitades rikkumist enam kui kuue kuu pikkusena.

Riigikohus leidis, et enamik kõnealusest töötamisest oli muudel alustel lubatud ning ebaseaduslik töötamine kestis ainult neli päeva. Selle nelja päeva puhul oli inimene keelueksimuses, kuid juristi poole pöördudes oleks ta saanud eksimust vältida. Mitteteadmine koos väga lühikese rikkumisperioodiga muutis süü siiski piisavalt väikeseks, et menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Õigeksmõistmisega seda samastada ei saa.

11. Vallavanema „kuldse käepigistuse” hüvitised — keelueksimus ei päästnud, menetlus lõpetati kahju hüvitamise kohustusega

Riigikohus, 18.11.2025, 1-23-7274, p-d 81–88; hilisem Harju Maakohtu määrus allpool.

Vallavanem määras kolmele omal soovil lahkuvale ametnikule kuue kuupalga suurused hüvitised. Koos maksudega kulus vallal 52 984,80 eurot. Ta pidas makseid seaduslikuks, sest oli konsulteerinud valla õigusnõuniku ja finantsjuhiga ning sarnaseid hüvitisi oli varemgi makstud. Madalamad kohtud mõistsid ta selles episoodis õigeks, tuginedes muu hulgas vältimatule keelueksimusele.

Riigikohus ei nõustunud eksimuse vältimatusega. Vallavanemalt saab eeldada teadmist, et avaliku raha maksmiseks peab olema õiguslik alus. Alluvate antud kinnitusel puudus tuvastatav sisuline õigusanalüüs ning see ei olnud piisavalt sõltumatu. Ka varasem ebaseaduslik praktika ei õigustanud uut makset. Õigeksmõistmine tühistati ja episood saadeti uueks arutamiseks.

Uuel arutamisel lõpetas Harju Maakohus 18.02.2026 määrusega menetluse otstarbekuse kaalutlusel ning kohustas süüdistatavat hüvitama vallale 29 114,88 eurot kolme kuu jooksul. Kohus arvestas muu hulgas isikliku kasu puudumist, õiguskuulekat käitumist, eksimuse tunnistamist ja kahju hüvitamise kohustuse võtmist. Seega süüdimõistvat otsust lõpuks ei tehtud, kuid põhjuseks ei olnud vastutust välistav keelueksimus. 1-23-7274, määruse p-d 26–32 ja 44–48.

Mida sellest ministri juhtumi võrdlemisel järeldada?

Kõige olulisem on küsida: millist teadmist pidi süüdistus tõendama?

Ministri asjas jäi ringkonnakohtu hinnangul tõendamata kelmuseks vajalik teadlik valeandmete esitamine. Dekaani, linnapea ja krediidiandja asjades seevastu ei kõrvaldanud teo õigusliku keelatuse mitteteadmine vastutust. Ravimite sisseveo ja piirivalvurite asjades olid asjaolud sedavõrd erandlikud, et eksimus tunnistati vältimatuks.

Seega ei tulene kohtupraktikast üldist reeglit, et seaduse mittetundmine vabastab vastutusest. Määrav on eksimuse täpne sisu, konkreetse süüteo koosseis ja see, mida inimeselt selles olukorras mõistlikult oodata sai.

Otsustav erinevus oli selles, millist teadmist süüdistus pidi tõendama. Ministri asjas jäi tõendamata, et ta teadis oma kinnituse olevat vale. Dekaani puhul olid vajalikud teadmised huvide konflikti asjaoludest olemas, kuid ta ei teadnud, et sellises olukorras lepingu sõlmimine on keelatud.

Seega ei tunnistanud kohus ministri seaduse mittetundmist vabandatavaks keelueksimuseks. Tema puhul jäi puudu kelmuseks vajalik tahtlus.

1. Ministri puhul: kas ta teadis, et esitab valeandmeid?

Tallinna Ringkonnakohtu 20.05.2026 otsuses 1-25-3370, p-d 15.1–15.3 oli keskne avaldusel antud kinnitus, et üürileping pole sõlmitud korruptsioonivastase seaduse tähenduses seotud isikuga. Minister teadis, et ettevõte kuulub tema abikaasa pojale — perekondliku seose mitteteadmisele ta ei tuginenud. Ta väitis hoopis, et ei pidanud abikaasa poega seaduse tähenduses seotud isikuks ja arvas seetõttu oma kinnituse olevat tõese.

Kelmuse puhul tuleb tõendada teadlikult ebaõige ettekujutuse loomine. Ringkonnakohtu tõlgenduse järgi pidi prokuratuur seega tõendama, et avalduse esitaja teadis kindlalt oma kinnituse ebaõigsust. Järeldus, et ta pidanuks seadust lugema või selle sisu teadma, ei asendanud tõendit, et ta seda tegelikult teadis. KarS § 209 lg 1 ja § 16 lg 3.

Kohus pidas võimalikuks, et tema eksiarusaam oli kujunenud huvide deklaratsioonide täitmisest. Õigusharidus, varasemad ametikohad ja korruptsioonikoolituse läbimine ei kõrvaldanud kohtu hinnangul kõiki kahtlusi tema tegeliku teadmise kohta. See polnud hinnang, et tema hooletus oli lubatav, vaid et hooletusest ei piisanud tahtliku kelmuse tõendamiseks. Lõpptulemus oli täielik õigeksmõistmine. 1-25-3370, p-d 21–24.

Lisaks oli ministrina saadud 5626 euro puhul iseseisev õigeksmõistmise põhjus: toonane hüvitamiskord ei välistanud üheselt seotud isikult üürimise kulude hüvitamist. Selle osa puhul puudus kohtu hinnangul juba kelmuse objektiivne koosseis. Teadmise küsimus oli seetõttu eriti oluline Riigikogu liikmena saadud 7453 euro puhul. 1-25-3370, p-d 13.2–13.3.

2. Dekaani puhul: ta teadis huvide konfliktist, kuid pidas tehingut lubatuks

Riigikohtu 21.06.2024 otsuses 4-23-3193, p-d 15–18 teadis dekaan, et ta sõlmib ülikooli esindajana lepingu sihtasutusega, mille nõukogusse ta ise kuulub. Riigikohus selgitas, et toimingupiirangu rikkumise tahtlus eeldab teadmist huvide konflikti asjaoludest, mitte tingimata teadmist, et seadus keelab toimingu tegemise. Siin oli vaidlusaluseks tema arusaam, et rahalisi kohustusi mittetekitav leping on lubatud. Aluseks olid toonased KVS § 19 ja § 11 lg 1 p 1.

Riigikohus uskus ka dekaani väidet, et ta ei saanud teo keelatusest aru. Erinevus ei seisnenud selles, et ministrit usuti ja dekaani mitte. Dekaani teadmatus liigitas kohus aga keelueksimuseks, mis vabastab vastutusest ainult siis, kui eksimus oli vältimatu. KarS § 39 lg 1.

Eksimus oli kohtu hinnangul välditav, sest dekaan:

• pidanuks avalikke ülesandeid täites toimingupiirangute reeglid selgeks tegema;
• oli ise väljendanud kahtlust oma kahe rolli pärast;
• küsis juristilt üldist hinnangut lepingule, mitte konkreetselt seda, kas tema ise võib selle allkirjastada;
• ei kõrvaldanud kahtlust, kuigi õigusnõunik oli lepingu sõlmimise suhtes eitav.

Seetõttu jäi jõusse 400-eurone trahv. 4-23-3193, p-d 19–23.

3. Miks see eristus võib siiski vastuoluline tunduda?

See pole lihtsalt „minister eksis faktides, dekaan eksis seaduses”. Mõlemad teadsid oma tegelikke suhteid ning eksisid õigusliku regulatsiooni mõistmisel. Ministri lahendi otsustav õiguslik samm oli käsitada väärarusaama seotud isiku mõistest kinnituse ebaõigsuse teadmise puudumisena, mitte üksnes teadmatusena teo keelatusest. Ringkonnakohus põhjendas seda sõnaselgelt otsuse punktis 15.1. 1-25-3370, p 15.1.

Samuti nõuti mõlemas asjas otsest tahtlust — dekaani puhul ei piisanud lihtsalt madalamast tahtluse nõudest. Erines tahtluse objekt:

• Ministri asjas: kas ta teadis, et kinnitab midagi valet?
• Dekaani asjas: kas ta teadis huvide konflikti tekitavaid asjaolusid? Kui jah, siis hinnati eraldi, kas teadmatus keelust oli vältimatu.

Seega ei olnud ministril väiksem seaduse tundmise kohustus. Kohtu hinnangul ei saanud selle kohustuse rikkumisega asendada konkreetse kuriteo jaoks vajaliku teadmise tõendamist. See seletab otsuste erinevust, kuid ei muuda eksimuste piiritlemise küsimust iseenesest vaieldamatuks.